Lucas 7 – HLGN & BDS

Ang Pulong Sang Dios

Lucas 7:1-50

Gin-ayo ni Jesus ang Suluguon sang Kapitan

(Mat. 8:5-13)

1Pagkatapos panudlo ni Jesus sa mga tawo, nagkadto siya sa Capernaum. 2May kapitan didto sang mga soldado nga Romanhon nga may ulipon nga nagamasakit kag daw mapatay na. Palangga gid niya ang iya ulipon. 3Gani pagkabati sang kapitan parte kay Jesus, ginsugo niya ang pila ka manugdumala sang mga Judio sa pagpangabay kay Jesus nga magkadto didto sa iya balay kag ayuhon ang iya ulipon. 4Pag-abot nila kay Jesus nagpakitluoy gid sila sa iya. Nagsiling sila, “Kon mahimo buligi ang kapitan, kay maayo gid siya nga tawo. 5Palangga niya kita nga mga Judio kag nagpatindog pa gani siya sang simbahan para sa aton.”

6Gani nag-upod si Jesus sa ila. Sang malapit na sila sa balay sang kapitan, ginsugo sang kapitan ang pila ka amigo niya agod sugataon si Jesus kag silingon, “Ginoo, indi na pagpabudlayi ang imo kaugalingon. Indi ako takos nga magpasulod sa imo sa akon balay. 7Amo gani nga indi ako ang nagkadto sa imo kay indi ako takos nga magpalapit sa imo. Maghambal ka lang kag magaayo ang akon suluguon. 8Nahibaluan ko ini tungod kay ako sa idalom man sang mga opisyal, kag may mga soldado man sa idalom ko. Gani kon magmando ako sa isa, ‘lakat,’ nagalakat siya, kag kon magmando ako sa isa, ‘kadto diri,’ nagakadto siya. Kag kon ano ang akon ginasugo sa akon ulipon, ginahimo niya.” 9Pagkabati sadto ni Jesus natingala gid siya. Nag-atubang siya sa mga tawo nga nagaupod sa iya kag nagsiling, “Wala pa gid ako nakakita sang tawo sa Israel nga may pagtuo nga pareho sini.” 10Ang mga ginpadala sang kapitan nagbalik sa iya balay kag pag-abot nila, nakita nila nga maayo na ang ulipon.

Ginbanhaw ni Jesus ang Anak sang Balo nga Babayi

11Sang wala madugay nagkadto si Jesus sa banwa sang Nain. Nag-upod sa iya ang iya mga sumulunod kag ang madamo nga mga tawo. 12Sang malapit na sila sa puwertahan sang banwa sang Nain, nasugata nila ang madamo nga mga tawo nga nagakumpanyar. Ang napatay bugtong nga anak sang balo nga babayi. 13Pagkakita ni Ginoong Jesus sa iloy sang napatay, naluoy gid siya. Siling niya, “Indi ka maghibi.” 14Dayon nagpalapit si Jesus sa ginakargahan sang patay kag gintandog niya agod magpundo ang mga nagadala sini. Nagsiling si Jesus sa patay, “Noy, magbangon ka!” 15Nagbangon ang patay, nagpungko kag naghambal. Dayon ginhatag siya ni Jesus sa iya iloy. 16Sang makita ato sang mga tawo natingala gid sila, kag gindayaw nila ang Dios. Nagsiling sila, “Gindumdom sang Dios ang iya katawhan. Ginhatagan niya kita sang gamhanan nga propeta.” 17Ang balita parte sa ginhimo ni Jesus naglapnag sa bug-os nga Judea kag sa tanan nga lugar sa palibot sini.

Si Jesus kag si Juan nga Manugbautiso

(Mat. 11:2-19)

18Ini tanan nga hitabo ginbalita kay Juan sang iya mga sumulunod. 19Gani gintawag ni Juan ang duha sang iya mga sumulunod kag ginsugo niya nga magkadto sa Ginoo sa pagpamangkot, “Ikaw bala ang amon ginapaabot ukon mahulat pa kami sang iban?” 20-21Gani nagkadto sila kay Jesus. Pag-abot nila didto madamo ang ginapang-ayo ni Jesus nga mga masakiton, bisan ang mga grabe gid nga mga balatian, kag ang mga ginagamhan sang malaot nga espiritu. Madamo man nga mga bulag ang iya ginpang-ayo. Karon, nagpamangkot kay Jesus ang duha ka sumulunod ni Juan. Siling nila, “Ginsugo kami ni Juan nga manugbautiso sa pagpamangkot sa imo kon ikaw bala ang amon ginapaabot ukon mahulat pa kami sang iban?” 22Ginsabat sila ni Jesus, “Magbalik kamo kay Juan kag sugiri ninyo siya sang inyo nakita kag nabatian. Sugiri ninyo siya nga ang mga bulag nakakita, ang mga piang nakalakat, ang mga may delikado nga balatian sa panit7:22 delikado nga balatian sa panit: Tan-awa ang footnote sa 4:27. nag-ayo kag nakabig na nga matinlo, ang mga bungol nakabati, ang mga patay nabanhaw, kag ang Maayong Balita ginawali sa mga imol. 23Bulahan ang mga tawo nga wala nagaduhaduha sa akon.”7:23 wala nagaduhaduha sa akon: ukon, wala nadula ang iya pagtuo sa akon.

24Sang makahalin na ang mga ginsugo ni Juan, nagpamangkot si Jesus sa mga tawo, “Sang pagkadto ninyo kay Juan sa kamingawan, ano ang inyo ginapaabot nga makita? Nagkadto bala kamo didto agod makita ninyo ang tawo nga nagapaayon-ayon lang pareho sang kugon nga ginahapay-hapay sang hangin? 25Ukon nagkadto bala kamo didto agod makita ninyo ang tawo nga nagabayo sang malahalon? Pero ang mga nagabayo sang malahalon kag nagapagusto sang ila pangabuhi nagaestar sa mga palasyo. 26Abi sugiri ninyo ako kon ngaa nagkadto kamo didto. Indi bala para makita ninyo ang isa ka propeta? Huo, kag labaw pa gani siya sa propeta. 27Kay siya amo ang ginasiling sang Dios sa Kasulatan, ‘Ipadala ko ang akon mensahero una sa imo sa pagpreparar sang imo alagyan.’ ”7:27 Mal. 3:1. 28Nagsiling pa gid si Jesus, “Sa pagkamatuod, hasta subong wala pa gid sing may natawo nga maglabaw pa kay Juan. Pero karon ang bisan sin-o nga labing kubos sa mga nagapasakop sa paghari sang Dios mas labaw pa kay Juan.”

29Pagkabati sang mga tawo, pati sang mga manugsukot sang buhis sa mga pagpanudlo ni Jesus, nagkomporme sila sa ginapahimo sang Dios, kay ini sila nagpabautiso na kay Juan. 30Pero ang mga Pariseo kag ang mga manunudlo sang Kasuguan wala nagkomporme sa katuyuan sang Dios para sa ila, kay ini sila wala magpabautiso kay Juan.

31Nagsiling pa gid si Jesus, “Sa ano ko bala ipaanggid ang mga tawo sa sini nga henerasyon? 32Pareho sila sa mga bata nga nagapungko sa plasa nga nagahampang. Ang isa ka grupo nagasiling sa isa, ‘Gintukaran namon kamo sang sunata nga para sa kasal, pero wala kamo magsaot. Ginkantahan namon kamo sang kanta nga para sa patay, pero wala man kamo maghibi!’ 33Kamo pareho man sa ila, kay sang pag-abot ni Juan, nakita ninyo nga nagapuasa siya kag wala nagainom sang bino, gani nagasiling kamo nga may malaot siya nga espiritu. 34Kag ako nga Anak sang Tawo, pag-abot ko, nakita ninyo nga nagakaon kag nagainom, gani nagasiling kamo nga palakaon ako kag palainom. Nagasiling man kamo nga abyan ako sang mga manugsukot sang buhis kag sang iban pa nga mga makasasala. 35Pero indi bali, ang mga tawo nga nagasunod sa kabubut-on sang Dios nagakomporme nga husto ang ginapahimo sang Dios sa amon.”7:35 ukon, Pero indi bali, ang kaalam nga ginatudlo namon napamatud-an nga husto tungod sa resulta sini sa kabuhi sang mga nagbaton sini.

Si Jesus sa Balay ni Simon nga Pariseo

36Karon, may isa ka Pariseo nga nag-agda kay Jesus nga magkaon sa iya balay. Gani nagkadto si Jesus kag nagkaon didto. 37Sa sina nga banwa may isa ka babayi nga kilala gid nga makasasala. Pagkabati niya nga didto si Jesus sa balay sang Pariseo nagkadto man siya didto. May dala siya nga pahamot nga nasulod sa tibod-tibod nga hinimo halin sa bato nga alabastro. 38Nagpalapit siya sa likod ni Jesus, sa may tiilan dampi.7:38 Sang nagakaon sila ni Jesus sadto, nagahigda sila nga nagatakilid. Kag didto nagahibi siya nga nagatulo ang iya mga luha sa tiil ni Jesus. Ginpahiran niya ini sang iya buhok kag ginhalukan. Pagkatapos ginbubuan niya sang pahamot ang tiil ni Jesus.

39Sang pagkakita sadto sang Pariseo nga nag-agda kay Jesus, nagsiling siya sa iya kaugalingon, “Kon ini nga tawo matuod nga propeta, kuntani nahibaluan niya kon sin-o kag kon ano nga klase sang babayi ang nagatandog sa iya, kay ang babayi nga ina makasasala.” 40Pero nahibaluan ni Jesus kon ano ang ara sa iya hunahuna, gani nagsiling siya, “Simon, may isugid ako sa imo.” Nagsabat si Simon, “Ano ina, manunudlo?” 41Nagsiling si Jesus, “May duha ka tawo nga nag-utang sang kuwarta sa manugpautang. Ang isa nag-utang 500, kag ang isa 50. 42Sang ulihi, tungod nga indi sila makabayad, wala na lang sila pagpabayara sang nagpautang sa ila. Ti, sin-o ayhan sa ila nga duha ang magahigugma sing labi sa ila nautangan?” 43Nagsabat si Simon, “Siguro ang may dako nga utang.” Nagsiling si Jesus, “Husto ang imo sabat.” 44Dayon ginbalikid niya ang babayi kag nagsiling kay Simon, “Nakita mo bala ang ginhimo sang babayi nga ini? Pagsulod ko diri sa imo balay wala mo ako paghatagi sang tubig nga inughugas sa akon tiil. Pero ang babayi nga ini, ginhugasan niya ang akon tiil paagi sa iya luha, kag ang iya buhok amo pa ang ginhimo niya nga inugpahid. 45Wala mo ako paghaluki bilang pag-abiabi. Pero ini nga babayi, halin pa sang akon pag-abot diri wala untat ang iya paghalok sa akon tiil. 46Wala mo pagpatului sang lana ang akon ulo bilang pagbaton mo sa akon, pero ini nga babayi, ang malahalon gid nga pahamot ang iya ginbubo sa akon tiil. 47Gani sugiran ko ikaw, nga ang dako nga gugma nga ginpakita niya sa akon nagapamatuod nga ang iya madamo nga sala ginpatawad na; pero sa tawo nga diutay lang ang sala nga ginpatawad, diutay lang ang paghigugma nga iya ginapakita.” 48Naghambal dayon si Jesus sa babayi, “Ginpatawad na ang imo mga sala.” 49Ang mga nagakaon kaupod ni Jesus nagsiling sa ila kaugalingon, “Sin-o bala ini nga bisan ang mga sala mapatawad niya?” 50Dayon nagsiling si Jesus sa babayi, “Ang imo pagtuo nagluwas sa imo. Magpauli ka nga may kalinong.”

La Bible du Semeur

Luc 7:1-50

La victoire sur la mort

(Mt 8.5-13)

1Après avoir dit au peuple tout ce qu’il avait à lui dire, Jésus se rendit à Capernaüm.

2Un officier romain avait un esclave malade, qui était sur le point de mourir. Or, son maître tenait beaucoup à lui. 3Quand il entendit parler de Jésus, l’officier envoya auprès de lui quelques responsables juifs pour le supplier de venir guérir son esclave. 4Ils vinrent trouver Jésus et ils le prièrent instamment : Cet homme, disaient-ils, mérite vraiment que tu lui accordes cette faveur. 5En effet, il aime notre peuple : il a même fait bâtir notre synagogue à ses frais.

6Jésus partit avec eux. Il n’était plus qu’à une faible distance de la maison quand l’officier envoya des amis pour lui dire : Seigneur, ne te donne pas tant de peine, car je ne remplis pas les conditions7.6 Ou : je ne suis pas digne. Voir Mt 8.8. pour te recevoir dans ma maison. 7C’est la raison pour laquelle je n’ai pas osé venir en personne te trouver. Mais, dis un mot et mon serviteur sera guéri. 8Car, moi-même, je suis un officier subalterne, mais j’ai des soldats sous mes ordres, et quand je dis à l’un : « Va ! », il va. Quand je dis à un autre : « Viens ! », il vient. Quand je dis à mon esclave : « Fais ceci ! », il le fait.

9En entendant ces paroles, Jésus fut rempli d’admiration pour cet officier : il se tourna vers la foule qui le suivait et dit : Je vous l’assure, nulle part en Israël, je n’ai trouvé une telle foi !

10Les envoyés de l’officier s’en retournèrent alors à la maison où ils trouvèrent l’esclave en bonne santé.

11Ensuite7.11 Certains manuscrits ont : le lendemain., Jésus se rendit dans une ville appelée Naïn7.11 Ville du sud-est de la Galilée, à une douzaine de kilomètres de Nazareth.. Ses disciples et une grande foule l’accompagnaient. 12Comme il arrivait à la porte de la ville, il rencontra un convoi funèbre : on enterrait le fils unique d’une veuve. Beaucoup d’habitants de la ville suivaient le cortège. 13Le Seigneur vit la veuve et il fut pris de pitié pour elle ; il lui dit : Ne pleure pas !

14Puis il s’approcha de la civière et posa sa main sur elle. Les porteurs s’arrêtèrent.

– Jeune homme, dit-il, je te l’ordonne, lève-toi !

15Le mort se redressa, s’assit et se mit à parler. Jésus le rendit à sa mère. 16Saisis d’une profonde crainte, tous les assistants louaient Dieu et disaient : Un grand prophète est apparu parmi nous !

Et ils ajoutaient : Dieu est venu prendre soin de son peuple !

17Cette déclaration concernant Jésus se répandit dans toute la Judée et dans les régions environnantes.

Jésus et Jean-Baptiste

(Mt 11.2-11)

18Jean fut informé par ses disciples de tout ce qui se passait. Il appela alors deux d’entre eux 19et les envoya auprès du Seigneur pour demander : Es-tu celui qui devait venir7.19 Voir Mt 11.3 et la note., ou bien devons-nous en attendre un autre ?

20Ces hommes se présentèrent à Jésus et lui dirent : C’est Jean-Baptiste qui nous envoie. Voici ce qu’il te fait demander : « Es-tu celui qui devait venir, ou bien devons-nous en attendre un autre ? »

21Or, au moment où ils arrivaient, Jésus guérit plusieurs personnes de diverses maladies et infirmités. Il délivra des gens qui étaient sous l’emprise d’esprits mauvais et rendit la vue à plusieurs aveugles. 22Il répondit alors aux envoyés : Retournez auprès de Jean et racontez-lui ce que vous avez vu et entendu : les aveugles voient, les paralysés marchent normalement, les lépreux sont purifiés, les sourds entendent, les morts ressuscitent, la Bonne Nouvelle est annoncée aux pauvres7.22 Es 35.5 ; 61.1.. 23Heureux celui qui ne perdra pas la foi à cause de moi !

24Après le départ des messagers de Jean, Jésus saisit cette occasion pour parler de Jean à la foule : Qu’êtes-vous allés voir au désert ? Un roseau agité çà et là par le vent ? 25Qui donc êtes-vous allés voir ? Un homme habillé avec élégance ? Ceux qui portent des habits somptueux et qui vivent dans le luxe habitent les palais royaux. 26Mais qu’êtes-vous donc allés voir au désert ? Un prophète ? Oui, assurément, et même bien plus qu’un prophète, c’est moi qui vous le dis. 27Car c’est celui dont il est écrit :

J’enverrai mon messager devant toi,

il te préparera le chemin7.27 Ml 3.1..

28Je vous l’assure : parmi tous les hommes qui sont nés d’une femme, il n’y en a pas de plus grand que Jean. Et pourtant, le plus petit dans le royaume de Dieu est plus grand que lui.

(Mt 11.16-19)

29Tous les gens du peuple et tous les collecteurs d’impôts qui ont écouté le message de Jean et se sont fait baptiser par lui ont reconnu que Dieu est juste. 30Mais les pharisiens et les enseignants de la Loi, qui ont refusé de se faire baptiser par lui, ont rejeté la volonté de Dieu à leur égard.

31A qui donc pourrais-je comparer les gens de notre temps ? A qui ressemblent-ils ? 32Ils sont comme des enfants assis sur la place du marché qui se crient les uns aux autres :

Quand nous avons joué de la flûte,

vous n’avez pas dansé !

Et quand nous avons chanté des airs de deuil,

vous ne vous êtes pas mis à pleurer !

33En effet, Jean-Baptiste est venu, il ne mangeait pas de pain, il ne buvait pas de vin. Qu’avez-vous dit alors ? « Il a un démon en lui ! ».

34Le Fils de l’homme est venu, il mange et boit, et vous vous écriez : « Cet homme ne pense qu’à faire bonne chère et à boire du vin, il est l’ami des collecteurs d’impôts et des pécheurs notoires. »

35Cependant, la sagesse de Dieu est reconnue comme telle par ceux qui la reçoivent.

L’amour, fruit du pardon

36Un pharisien invita Jésus à manger. Jésus se rendit chez lui et se mit à table. 37Survint une femme connue dans la ville pour sa vie dissolue. Comme elle avait appris que Jésus mangeait chez le pharisien, elle avait apporté un flacon d’albâtre7.37 Pierre blanchâtre dans laquelle on taillait des vases à parfum. rempli de parfum. 38Elle se tint derrière lui, à ses pieds7.38 Comme dans toute l’Antiquité, les invités étaient allongés sur des sortes de divans, les pieds vers l’extérieur du cercle.. Elle pleurait ; elle se mit à mouiller de ses larmes les pieds de Jésus ; alors elle les essuya avec ses cheveux et, en les embrassant, elle versait le parfum sur eux.

39En voyant cela, le pharisien qui l’avait invité se dit : Si cet homme était vraiment un prophète, il saurait quelle est cette femme qui le touche, que c’est quelqu’un qui mène une vie dissolue.

40Jésus lui répondit à haute voix : Simon, j’ai quelque chose à te dire.

– Oui, Maître, parle, répondit le pharisien.

41– Il était une fois un prêteur à qui deux hommes devaient de l’argent. Le premier devait cinq cents pièces d’argent ; le second cinquante7.41 Il s’agit de deniers. Le denier représentait le salaire journalier d’un ouvrier agricole.. 42Comme ni l’un ni l’autre n’avaient de quoi rembourser leur dette, il fit cadeau à tous deux de ce qu’ils lui devaient. A ton avis, lequel des deux l’aimera le plus ?

43Simon répondit : Celui, je suppose, auquel il aura remis la plus grosse dette.

– Voilà qui est bien jugé, lui dit Jésus.

44Puis, se tournant vers la femme, il reprit : Tu vois cette femme ? Eh bien, quand je suis entré dans ta maison, tu ne m’as pas apporté d’eau pour me laver les pieds7.44 Ce que les règles de l’hospitalité lui suggéraient.; mais elle, elle me les a arrosés de ses larmes et les a essuyés avec ses cheveux. 45Tu ne m’as pas accueilli en m’embrassant, mais elle, depuis que je suis entré, elle n’a cessé de couvrir mes pieds de baisers. 46Tu n’as pas versé d’huile parfumée sur ma tête, mais elle, elle a versé du parfum sur mes pieds. 47C’est pourquoi je te le dis : ses nombreux péchés lui ont été pardonnés, c’est pour cela qu’elle m’a témoigné tant d’amour. Mais celui qui a eu peu de choses à se faire pardonner ne manifeste que peu d’amour !

48Puis il dit à la femme : Tes péchés te sont pardonnés.

49Les autres invités se dirent en eux-mêmes : « Qui est donc cet homme qui ose pardonner les péchés ? »

50Mais Jésus dit à la femme : Parce que tu as cru en moi, tu es sauvée ; va en paix.