Marcos 9 – APSD-CEB & BDS

Ang Pulong Sa Dios

Marcos 9:1-50

Ang Pagkausab sa Panagway ni Jesus

(Mat. 17:1-13; Luc. 9:28-36)

1Miingon usab si Jesus kanila, “Sa pagkatinuod, may mga tawo dinhi nga dili pa mamatay hangtod nga makita nila ang paghari sa Dios nga muabot nga may gahom.”

2Paglabay sa unom ka adlaw gidala ni Jesus sila si Pedro, Santiago, ug Juan sa taas nga bukid ug sila lang didto. Samtang nagtan-aw sila kang Jesus, nausab ang iyang panagway. 3Ang iyang bisti miputi ug silaw kaayo. Walay bisan kinsa dinhi sa kalibotan nga makapaputi ug sama niadto. 4Unya nakita nila si Elias ug si Moises nga nakigsulti kang Jesus. 5Miingon si Pedro kang Jesus, “Magtutudlo, maayo nga ania kami9:5 kami: o, kita. dinhi. Maghimo kami ug tulo ka payag, ang usa alang kanimo, ang usa alang kang Moises, ug ang usa alang kang Elias.” 6Mao kini ang iyang giingon kay wala siya mahibalo kon unsa ang angay niyang isulti tungod kay gikulbaan gayod sila. 7Unya may mitungha nga panganod nga mitabon kanila. Gikan sa panganod may tingog silang nadungog nga naga-ingon, “Mao kini ang akong hinigugma nga Anak. Paminawa ninyo siya!” 8Diha-diha mitan-aw sila sa palibot, apan wala na silay nakita gawas lang kang Jesus.

9Samtang nanglugsong sila gikan sa bukid, gimandoan sila ni Jesus, “Ayaw isugilon kang bisan kinsa ang inyong nakita samtang Ako nga Anak sa Tawo dili pa mabanhaw.” 10Busa wala gayod nila ipanugilon kadtong mga panghitabo. Apan sa dihang sila na lang nagpangutan-anay sila kon unsa ang kahulogan sa iyang giingon nga mabanhaw. 11Nangutana sila kang Jesus, “Nganong naga-ingon man ang mga magtutudlo sa Kasugoan nga kinahanglan muabot una si Elias sa dili pa ang Cristo?” 12-13Mitubag siya kanila, “Husto kana, kinahanglan nga muabot una si Elias aron andamon niya ang tanan. Apan sultihan ko kamo, si Elias miabot na. Gibuhat na sa mga tawo ngadto kaniya ang ilang gusto sumala sa nahisulat mahitungod kaniya. Apan nganong nahisulat man nga Ako nga Anak sa Tawo kinahanglan nga makasinati ug daghang mga pag-antos ug isalikway sa mga tawo?”

Giayo ni Jesus ang Bata nga Gigamhan sa Daotan nga Espiritu

(Mat. 17:14-21; Luc. 9:37-43)

14Sa pagbalik nila ni Jesus didto sa iyang mga tinun-an nga nabilin, nakita nila nga daghan ang mga tawo nga naglibot kanila. May pipila ka mga magtutudlo sa Kasugoan nga nakiglalis sa mga tinun-an ni Jesus. 15Pagkakita sa mga tawo kang Jesus natingala gayod sila, busa nanagan sila padulong kaniya aron abi-abihon siya. 16Nangutana si Jesus kanila, “Unsa may inyong gilalisan?” 17Mitubag ang usa sa mga tawo didto, “Magtutudlo, gidala ko dinhi kanimo ang akong anak nga lalaki kay gigamhan siya sa daotang espiritu ug dili na siya makasulti. 18Kon atakihon siya sa daotang espiritu matumba siya sa yuta, mobula ang iyang baba, ug mokagot ang iyang mga ngipon, pagkahuman motoskig siya. Gihangyo ko ang imong mga tinun-an nga hinginlan nila ang daotang espiritu apan dili sila makahimo.” 19Miingon si Jesus, “Kamo nga mga tawo niining panahona wala gayoy pagtuo. Hangtod kanus-a pa ba ang akong pagpailob kaninyo? Dad-a ninyo dinhi kanako ang bata.” 20Busa gidala nila ang bata didto kaniya. Pagkakita sa daotang espiritu kang Jesus, gipakurog niya ang bata ug natumba kini ug nagligid-ligid sa yuta nga nagabula ang baba. 21Gipangutana ni Jesus ang amahan sa bata, “Kanus-a pa ba siya naingon niini?” Mitubag ang amahan, “Sukad sa gamay pa siya. 22Kanunay siyang iitsa sa kalayo o sa tubig sa daotang espiritu aron siya mamatay. Apan kon may mahimo ka, kaloy-i ug tabangi intawon kami!” 23Miingon si Jesus kaniya, “Nganong miingon ka nga kon may mahimo ako? Ang tanan mahimo ko sa tawo nga motuo kanako.” 24Ug mitubag dayon ang amahan sa bata, “Nagatuo ako, apan kulang pa. Dugangi ang akong pagtuo.”

25Pagkakita ni Jesus nga nanugok na ang mga tawo padulong kanila, miingon siya sa daotan nga espiritu, “Ikaw nga espiritu nga maoy nagpaamang ug nagpabungol sa bata, mandoan ko ikaw sa paggawas ug ayaw na gayod pagbalik kaniya!” 26Misinggit ang daotan nga espiritu ug gipakurog niya pag-ayo ang bata ug unya migawas siya. Daw patay na ang bata, busa miingon ang kadaghanan, “Patay na siya!” 27Apan gigunitan ni Jesus ang kamot sa bata ug gipabangon, ug mitindog kini.

28Sa pagsulod ni Jesus sa balay nga ilang ginasak-an nangutana kaniya ang iyang mga tinun-an dihang sila na lang, “Nganong wala man kami makahingilin sa daotan nga espiritu diha sa bata?” 29Mitubag siya kanila, “Kadto nga matang sa daotan nga espiritu mahinginlan lang pinaagi sa pag-ampo.”

Gihisgotan Pag-usab ni Jesus ang Bahin sa Iyang Kamatayon

(Mat. 17:22-23; Luc. 9:43b-45)

30Mibiya sila niadto nga lugar ug miagi sa Galilea. Dili gusto si Jesus nga may masayod kon hain siya, 31aron makahigayon siya sa pagtudlo sa iyang mga tinun-an. Nagaingon siya kanila, “Ako nga Anak sa Tawo itugyan ngadto sa mga tawo nga mopatay kanako, apan human sa tulo ka adlaw mabanhaw ako.” 32Ang iyang mga tinun-an wala makasabot kon unsay iyang buot ipasabot. Apan nagpanuko sila nga mangutana kaniya.

Kinsa gayod ang Labaw sa Tanan?

(Mat. 18:1-5; Luc. 9:46-48)

33Miabot sila sa Capernaum. Sa dihang diha na sila sa balay, nangutana si Jesus kanila, “Unsay inyong gilalisan didto sa dalan samtang naglakaw kamo?” 34Apan naghilom lang sila tungod kay naglalis sila kon kinsa gayod kanila ang labaw sa tanan. 35Milingkod si Jesus ug gitawag niya ang dose ka apostoles. Ug miingon siya kanila, “Kon kinsa kaninyo ang gusto nga mahimong pangulo, kinahanglan nga magpaubos siya ug mahimong sulugoon sa tanan.” 36Unya mikuha siyag batang gamay ug gipaatubang niya kanila. Gisabak niya ang bata ug miingon kanila, 37“Si bisan kinsa nga tungod sa iyang pagsunod kanako modawat sa bata nga sama niini, nagadawat usab kanako. Ug ang modawat kanako nagadawat usab sa nagpadala kanako.”

Ang Dili Batok Kanato Dapig Kanato

(Luc. 9:49-50)

38Miingon si Juan kaniya, “Magtutudlo, nakakita kami ug usa ka tawo nga nanghingilin sa mga daotang espiritu ug ang imong ngalan ang iyang gigamit. Gipaundang namo siya tungod kay dili nato siya kauban.” 39Apan miingon si Jesus, “Pasagdi lang ninyo siya kay walay mohimog milagro pinaagi sa akong ngalan nga mosulti dayon ug daotan batok kanako. 40Si bisan kinsa nga dili batok kanato dapig kanato. 41Ang tinuod, si bisan kinsa nga muhatag kaninyog usa ka basong tubig tungod kay kamo iya ni Cristo, kana nga tawo makadawat gayod sa iyang ganti.”

Ang mga Pagsulay

(Mat. 18:6-9; Luc. 17:1-2)

42“Apan si bisan kinsa nga mahimong hinungdan sa pagbiya niining gagmayng kabataan sa ilang pagtuo kanako maayo pa nga higtan ang iyang liog ug galingan nga bato ug itambog siya sa dagat. 43-44Kon ang imong kamot mahimong hinungdan sa imong pagbiya kanako, putla kana! Mas maayo pa nga usa lang ang imong kamot apan may kinabuhi ka nga walay kataposan kaysa duha ang imong kamot apan mahiadto ka sa impiyerno. Ang kalayo didto dili gayod mapalong. 45-46Ug kon ang imong tiil mahimong hinungdan sa imong pagbiya kanako, putla kana! Mas maayo pa nga usa ra ang imong tiil apan may kinabuhi ka nga walay kataposan kaysa duha ang imong tiil apan itambog ka man lang sa impiyerno. 47Ug kon ang imong mata usab ang mahimong hinungdan sa imong pagbiya kanako, lugita kana! Mas maayo pa nga mosulod ka sa gingharian sa Dios nga usa ra ang imong mata kaysa duha ang imong mata apan itambog ka man lang sa impiyerno. 48Ang mga ulod didto walay kamatayon ug ang kalayo walay pagkapalong.”

49“Kay pagaasinan ang tanan pinaagi sa kalayo. 50Ang asin mapuslanon, apan kon ang asin mawad-an ug kaparat, wala nay mahimo pa aron molami kini pag-usab. Ug kon giunsa nga ang asin makatabang kanato, kinahanglan sama usab kamo sa asin nga makatabang, ug may maayong relasyon sa usag usa.”

La Bible du Semeur

Marc 9:1-50

1Et il ajouta : Vraiment, je vous le déclare, quelques-uns de ceux qui sont ici présents ne mourront pas avant d’avoir vu le règne de Dieu venir avec puissance.

La révélation du royaume

(Mt 17.1-9 ; Lc 9.28-36)

2Six jours plus tard, Jésus prit avec lui Pierre, Jacques et Jean, et les emmena sur une haute montagne, à l’écart, eux seuls. Là, il fut transfiguré devant eux : 3ses vêtements devinrent éblouissants et si parfaitement blancs que personne sur la terre ne peut produire une telle blancheur. 4Alors Elie leur apparut, avec Moïse ; ils parlaient tous deux avec Jésus.

5Pierre s’adressa à Jésus et lui dit : Maître, il est bon que nous soyons ici. Nous allons dresser trois tentes, une pour toi, une pour Moïse et une pour Elie.

6En fait, il ne savait ce qu’il disait, car ils étaient tous les trois remplis de peur.

7Une nuée se forma alors et les enveloppa. Une voix en sortit : Celui-ci est mon Fils bien-aimé. Ecoutez-le !

8Aussitôt les disciples regardèrent autour d’eux, et ils ne virent plus personne, sinon Jésus, qui était seul avec eux.

9Pendant qu’ils descendaient de la montagne, il leur ordonna de ne raconter à personne ce qu’ils venaient de voir, jusqu’à ce que le Fils de l’homme ressuscite. 10Ils obéirent à cet ordre, mais discutaient entre eux sur ce que « ressusciter » voulait dire.

(Mt 17.10-13)

11Ils lui demandèrent alors : Pourquoi les spécialistes de la Loi disent-ils qu’Elie doit venir d’abord ?

12– Oui, leur dit-il, Elie vient d’abord pour remettre toutes choses en ordre9.12 Voir Ml 3.23.. Pourquoi l’Ecriture annonce-t-elle aussi que le Fils de l’homme souffrira beaucoup et sera traité avec mépris ?

13En fait, je vous le déclare : Elie est venu et ils l’ont traité comme ils ont voulu, comme l’Ecriture l’a annoncé à son sujet9.13 Allusion au ministère de Jean-Baptiste..

La guérison d’un enfant

(Mt 17.14-20 ; Lc 9.37-43)

14Lorsqu’ils revinrent vers les disciples, ils virent une grande foule qui les entourait et des spécialistes de la Loi qui discutaient avec eux. 15Dès que tous ces gens aperçurent Jésus, ils furent très surpris et se précipitèrent à sa rencontre pour le saluer.

16– De quoi discutez-vous avec eux ? leur demanda-t-il.

17De la foule, quelqu’un lui répondit : Maître, je t’ai amené mon fils car il est sous l’emprise d’un esprit qui le rend muet. 18Partout où cet esprit s’empare de lui, il le jette par terre, de l’écume sort de la bouche de l’enfant, qui grince des dents ; puis il devient tout raide. J’ai demandé à tes disciples de chasser ce mauvais esprit, mais ils n’ont pas pu le faire.

19Jésus s’adressa à eux et leur dit : Gens incrédules ! Jusqu’à quand devrai-je encore rester avec vous ? Jusqu’à quand devrai-je vous supporter ? Amenez-moi l’enfant !

20On le lui amena. Mais, dès qu’il vit Jésus, l’esprit mauvais agita convulsivement l’enfant et le jeta par terre. Celui-ci se roula sur le sol, de l’écume à la bouche.

21– Depuis combien de temps cela lui arrive-t-il ? demanda Jésus à son père.

– Depuis qu’il est tout petit. 22Souvent même, l’esprit mauvais le pousse à se jeter dans le feu ou dans l’eau pour le faire mourir. Si tu peux faire quelque chose, aie pitié de nous et viens à notre aide !

23– Si tu peux ! répliqua Jésus. Tout est possible à celui qui croit.

24Aussitôt le père de l’enfant s’écria : Je crois, mais aide-moi, car je manque de foi !

25Jésus, voyant la foule affluer, commanda avec sévérité à l’esprit mauvais : Esprit qui rends sourd et muet, lui dit-il, je te l’ordonne, sors de cet enfant et ne rentre plus jamais en lui !

26L’esprit poussa un grand cri, secoua l’enfant avec violence et sortit de lui. L’enfant resta comme mort, si bien que la plupart des témoins disaient : « Il est mort. »

27Mais Jésus, prenant l’enfant par la main, le fit lever, et celui-ci se tint debout.

28Jésus rentra à la maison ; ses disciples, qui étaient seuls avec lui, lui demandèrent alors : Pourquoi n’avons-nous pas réussi, nous, à chasser cet esprit ?

29Jésus leur répondit : Des esprits comme celui-là, on ne peut les chasser que par la prière9.29 Plusieurs manuscrits ajoutent : et par le jeûne..

Nouvelle annonce de la mort et de la résurrection de Jésus

(Mt 17.22-23 ; Lc 9.43-45)

30En partant de là, ils traversèrent la Galilée, mais Jésus ne voulait pas qu’on le sache. 31Car il se consacrait à l’enseignement de ses disciples. Il leur disait : Le Fils de l’homme va être livré aux mains des hommes ; ils le feront mourir mais, trois jours après sa mort, il ressuscitera.

32Eux, cependant, ne comprenaient pas ces paroles et ils avaient peur de lui demander des explications.

L’accueil des « petits »

(Mt 18.1-5 ; Lc 9.46-48)

33Ils arrivèrent à Capernaüm. Quand ils furent rentrés à la maison, Jésus leur demanda : De quoi avez-vous discuté en route ?

34Mais ils se taisaient car, durant le trajet, ils avaient discuté pour savoir lequel d’entre eux était le plus grand.

35Jésus s’assit, appela les Douze et leur dit : Si quelqu’un désire être le premier, qu’il se fasse le dernier de tous, et le serviteur de tous.

36Puis il prit un petit enfant par la main, le plaça au milieu d’eux et, après l’avoir serré dans ses bras, il leur dit : 37Si quelqu’un accueille, en mon nom, un enfant comme celui-ci, il m’accueille moi-même. Et celui qui m’accueille, ce n’est pas moi seulement qu’il accueille, mais aussi celui qui m’a envoyé.

(Lc 9.49-50)

38Jean lui dit : Maître, nous avons vu quelqu’un qui chassait les démons en ton nom, et nous lui avons dit de ne plus le faire, parce qu’il ne nous suit pas.

39– Ne l’en empêchez pas, répondit Jésus, car personne ne peut accomplir un miracle en mon nom et, aussitôt après, dire du mal de moi. 40Celui qui n’est pas contre nous est pour nous. 41Et même, si quelqu’un vous donne à boire en mon nom, ne serait-ce qu’un verre d’eau, parce que vous appartenez au Messie, vraiment, je vous l’assure, il ne perdra pas sa récompense.

(Mt 18.6-9 ; Lc 17.1-2)

42Mais si quelqu’un devait causer la chute de l’un de ces petits qui croient en moi, il vaudrait bien mieux pour lui qu’on lui attache au cou une de ces pierres de meule que font tourner les ânes et qu’on le jette dans le lac.

43Si ta main cause ta chute, coupe-la ; car il vaut mieux pour toi entrer dans la vie avec une seule main que de garder les deux mains et d’être jeté en enfer dans le feu qui ne s’éteint jamais9.43 Quelques manuscrits ajoutent : 44 Là, le ver rongeur ne meurt point et le feu ne s’éteint jamais.. 45Si ton pied cause ta chute, coupe-le ; car il vaut mieux pour toi entrer dans la vie avec un seul pied que de garder les deux pieds et d’être jeté en enfer9.45 Quelques manuscrits ajoutent : dans le feu qui ne s’éteint pas. 46 Là, le ver rongeur ne meurt point et le feu ne s’éteint pas.. 47Si ton œil cause ta chute, jette-le au loin ; car il vaut mieux pour toi entrer avec un seul œil dans le royaume de Dieu que de garder les deux yeux et d’être jeté en enfer, 48où le ver rongeur ne meurt point et où le feu ne s’éteint jamais9.48 Es 66.24..

49En effet, chacun doit être salé de feu. 50Le sel est utile, mais s’il perd son goût, avec quoi lui rendrez-vous sa saveur ? Ayez du sel en vous-mêmes et vivez en paix entre vous.