1 Samuel 20 – HLGN & BDS

Ang Pulong Sang Dios

1 Samuel 20:1-42

Si David kag si Jonatan

1Karon, nagpalagyo si David halin sa Nayot sa Rama kag nagkadto kay Jonatan kag nagpamangkot, “Ano bala ang sala nga nahimo ko sa imo amay nga gusto niya ako nga patyon?” 2Nagsabat si Jonatan, “Indi ka mapatay! Wala nagahimo sang bisan ano ang akon amay nga wala niya ginapahibalo sa akon, bisan indi ina importante. Kon nagtinguha gid man siya sa pagpatay sa imo, ginpahibalo niya kuntani ako. Gani indi ina matuod!” 3Pero nagsiling si David, “Nahibaluan sang imo amay nga maayo ka sa akon, gani ginpakamaayo niya nga indi ka pagpahibaluon sang iya plano nga pagpatay sa akon kay basi maglain gid ang imo buot. Pero ginasiguro ko gid sa imo, kag sa presensya sang buhi nga Ginoo, nga ara ako sa peligro sang kamatayon.” 4Nagsiling si Jonatan, “Himuon ko ang bisan ano nga ipahimo mo sa akon.” 5Gani nagsiling si David, “Buwas Piesta sang Pag-umpisa sang Bulan, kag dapat ako magkaon upod sa imo amay. Pero tuguti ako nga maglakat kag magpanago sa uma hasta sa gab-i sang ikatatlo nga adlaw. 6Kon pangitaon ako sang imo amay sugiri siya nga naglisensya ako sa imo nga magpauli sa amon sa Betlehem agod makaupod ako sa bug-os ko nga pamilya sa ila nga paghalad, nga ginahimo nila kada tuig. 7Kon magsiling siya nga wala sing kaso, ti wala ako sing kulbaan. Pero kon magpangakig siya, sigurado gid nga may tuyo siya nga patyon ako. 8Nagapangabay ako nga himuon mo ini nga kaayo sa akon bilang pamatuod sang imo kasugtanan nga ginhimo sa akon sa presensya sang Ginoo. Pero kon nakasala gid man ako, ikaw na mismo ang magpatay sa akon. Ngaa itugyan mo pa ako sa imo amay?” 9Nagsabat si Jonatan, “Indi ina matabo! Kon sigurado ako nga ang akon amay may tuyo sa pagpatay sa imo ipahibalo ko gid ini sa imo.” 10Nagpamangkot si David, “Sin-o ang magsugid sa akon kon maakig ang imo amay?” 11Nagsiling si Jonatan, “Dali, malakat kita sa uma.” Gani naglakat sila.

12Nagsiling si Jonatan kay David, “Nagapromisa ako sa Ginoo, ang Dios sang Israel, nga sa amo sini nga oras buwas ukon sa sunod nga adlaw, makipag-estorya ako sa akon amay, kag kon maayo ang iya buot sa imo pahibaluon ko ikaw. 13Pero kon may tuyo ang akon amay sa pagpatay sa imo, kag indi ko ikaw pagpahibaluon agod makapalagyo ka, kabay pa nga silutan ako sang Ginoo sing puwerte gid. Karon, kabay pa nga updan ka sang Ginoo pareho sang iya pag-upod sadto sa akon amay. 14Kag kabay pa nga samtang buhi pa ako, ipakita mo ang imo paghigugma sa akon pareho sang paghigugma sang Ginoo sa aton. Kag kon patay na ako, 15ipadayon mo gihapon ang imo paghigugma sa akon pamilya, bisan patyon pa sang Ginoo ang tanan mo nga kaaway.”

16Gani naghimo si Jonatan sang kasugtanan sa panimalay ni David, kag nagsiling siya, “Kabay pa nga ipalaglag ka sang Ginoo sa imo mga kaaway kon indi mo pagtumanon ang akon pangabay.”20:16 Indi klaro ang buot silingon sang Hebreo sa sini nga bersikulo. 17Ginpasumpa liwat ni Jonatan si David sa pagpalangga sa iya, tungod kay palangga gid niya si David subong sang iya kaugalingon.

18Dayon nagsiling si Jonatan kay David, “Buwas Piesta sang Pag-umpisa sang Bulan, kag mahibaluan gid nga wala ka didto kay bakante ang imo pulungkuan. 19Sa isa ka buwas, kon maggab-i na magkadto ka sa imo anay ginpanaguan sa uma. Didto ka maghulat sa may bato sang Ezel. 20Dayon magapana ako sang tatlo ka beses sa kilid sang sini nga bato nga daw may ginapana ako. 21Padalaganon ko dayon ang isa ka bata kag ipapangita sa iya ang mga pana. Kon magsiling ako sa iya nga ara ang mga pana sa tupad niya, kag kuhaon niya ini kag dal-on sa akon, magguwa ka. Kay ginasiguro ko gid sa imo, sa presensya sang buhi nga Ginoo, nga wala ka sing kahadlukan nga katalagman. 22Pero kon magsiling ako sa bata nga ang mga pana sa unhan pa niya, nagakahulugan ina nga kinahanglan magpalagyo ka kay ginapapalagyo ka sang Ginoo. 23Kag kon parte sa aton ginsumpaan dumduma nga ang Ginoo amo ang aton saksi hasta san-o.”

24Gani nagpanago si David sa uma. Kag sang nag-abot ang adlaw sang Piesta sang Pag-umpisa sang Bulan, nagpungko si Haring Saul agod magkaon. 25Didto siya nagpungko sa iya kinaandan nga pulungkuan malapit sa dingding. Si Jonatan nagapungko sa iya atubangan, kag si Abner sa iya tupad. Pero ang pulungkuan ni David bakante. 26Wala sing may ginsiling si Saul parte kay David sadto nga adlaw kay naghunahuna siya nga basi may nahimo si David nga nakapahigko sa iya, gani indi siya takos sa pagpartisipar sa piesta.

27Pero sang madason nga adlaw, ang ikaduha nga adlaw sang bulan, bakante gihapon ang pulungkuan ni David. Gani nagpamangkot si Saul kay Jonatan, “Ngaa wala magkadto diri si David nga anak ni Jesse sa pagkaon kahapon hasta subong?” 28Nagsabat si Jonatan, “Naglisensya si David sa akon nga mapauli siya sa Betlehem. 29Kay nagsiling ang iya utod nga mag-upod gid siya sa ila pamilya sa paghalad, kag gusto niya makita ang iya mga paryente. Amo ina nga indi ninyo siya kaupod sa pagkaon.” 30Naakig gid si Saul kay Jonatan. Siling niya, “Dungol kag ritubado ka gid nga bata! Nahibaluan ko nga ginaapinan mo si David. Ginapakahuy-an mo lang ang imo kaugalingon kag ang imo iloy. 31Samtang nagakabuhi si David, indi ka gid mangin hari. Karon, kuhaa siya kag dal-a diri sa akon, kay dapat siya mapatay.” 32Nagpamangkot si Jonatan, “Ngaa bala dapat siya mapatay? Ano bala ang iya nahimo?” 33Pero ginbangkaw siya sang iya amay agod patyon. Gani nahibaluan niya nga desidido gid ang iya amay sa pagpatay kay David. 34Naghalin si Jonatan sa lamisa sa puwerte nga kaakig, kag wala siya nagkaon sadto nga adlaw, tungod naglain gid ang iya buot sa makahuluya nga pagtratar sang iya amay kay David.

35Pagkaaga, nagkadto si Jonatan sa uma sa pagpakigkita kay David. May upod siya nga bata nga lalaki. 36Nagsiling siya sa bata, “Dalagan ka kag pangitaa ang mga pana nga akon ipana.” Gani sang nagadalagan ang bata nagpana si Jonatan sa unhan niya. 37-38Sang pag-abot sang bata sa gintup-an sang pana, nagsinggit si Jonatan, “Ara pa sa unhan mo ang pana. Dasiga, kuhaa dayon!” Ginpulot sang bata ang pana kag nagbalik kay Jonatan nga iya agalon. 39Wala gid sing inalung-ong ang bata kon ano ang kahulugan sadto. Si Jonatan lang gid kag si David ang nakahibalo. 40Dayon ginhatag ni Jonatan ang iya mga pana sa bata kag ginsilingan, “Dal-a ini pabalik sa banwa.”

41Sang makalakat na ang bata, nagguwa si David sa bato nga iya ginapanaguan, kag nagluhod20:41 nagluhod: ukon, nagluhod nga ang iya guya nagaduot sa duta. siya kay Jonatan sing tatlo ka beses bilang pagtahod sa iya. Dayon naghaksanay20:41 naghaksanay: sa Hebreo, naghalok sa isa kag isa. sila kag naghilibion; si David gid ang puwerte maghibi. 42Dayon nagsiling si Jonatan kay David, “Sige, maayo lang nga paglakat. Kag kabay pa nga buligan kita sang Ginoo nga indi maguba ang aton ginsumpaan sa iya bilang mag-abyan hasta sa aton mga kaliwat.” Dayon naglakat si David, kag si Jonatan iya nagbalik sa banwa.

La Bible du Semeur

1 Samuel 20:1-42

David demande à Jonathan de sonder les intentions de Saül

1David s’enfuit de la communauté des prophètes à Rama et il alla trouver Jonathan pour lui demander : Qu’ai-je donc fait à ton père ? En quoi suis-je coupable à son égard ? Quel tort lui ai-je fait pour qu’il veuille me faire mourir ?

2Jonathan lui répondit : Dieu te garde de cette pensée ! Il n’est pas question que tu meures. Mon père n’entreprend rien sans m’en parler, qu’il s’agisse d’une affaire importante ou d’une petite chose. Pourquoi me cacherait-il ce projet-là ? Certainement, il n’en est rien.

3Mais David insista : Je te jure pourtant qu’il en est bien ainsi. Seulement ton père sait très bien que je jouis de ta faveur. Il a dû se dire : « Il ne faut pas que Jonathan l’apprenne, il en serait trop affligé ! » Mais aussi vrai que l’Eternel est vivant, aussi vrai que tu es toi-même en vie, je ne suis qu’à deux doigts de la mort.

4Alors Jonathan demanda à David : Que voudrais-tu que je fasse pour toi ? Je ferai ce que tu désires.

5David lui répondit : Ecoute : demain c’est la fête de la nouvelle lune20.5 Les mois israélites commençaient avec la nouvelle lune. A ce moment-là on cessait tout travail, on faisait retentir des sonneries de trompettes (Nb 10.10 ; Ps 81.4), on offrait des sacrifices spéciaux (Nb 28.11-15) et c’était l’occasion d’un repas de fête, surtout au début du septième mois (voir Lv 23.24-25 ; Nb 29.1-6 ; 2 R 4.23 ; Es 1.13 ; Ez 46.1-7 ; Am 8.5)., je devrais normalement dîner à la table royale. Permets-moi de m’absenter ! Je me cacherai dans la campagne jusqu’à après-demain soir. 6Si ton père s’enquiert à mon sujet, tu lui diras : « David m’a instamment demandé la permission d’aller à Bethléhem, sa ville natale, pour y participer au sacrifice annuel avec toute sa famille. » 7S’il répond : « C’est bien ! », alors moi, ton serviteur, je n’ai rien à craindre. Mais s’il se met en colère, tu sauras qu’il a résolu ma perte. 8Puisque tu t’es lié à moi, ton serviteur, par un pacte d’amitié au nom de l’Eternel, agis envers moi avec bienveillance. Et si je suis coupable de quoi que ce soit, ce n’est pas la peine de me livrer à ton père : mets-moi toi-même à mort.

9– Jamais de la vie, s’exclama Jonathan. Si je constate que mon père a véritablement résolu ta perte, je te jure que je t’en informerai.

10Mais David lui demanda : Comment me préviendras-tu si ton père te répond durement à mon sujet ?

11Jonathan proposa à David : Viens, sortons dans la campagne.

Ils sortirent tous deux dans la campagne. 12Jonathan dit : Par l’Eternel, le Dieu d’Israël, je te promets que demain ou après-demain, à cette heure-ci, j’essaierai de savoir quelles sont les dispositions de mon père à ton égard. Si elles te sont favorables, je te le ferai savoir. 13Mais si mon père veut te nuire, alors que l’Eternel me punisse très sévèrement si je ne t’en informe pas ! Dans ce cas, je te ferai partir et tu iras en paix. Puisse alors l’Eternel être avec toi comme il a été avec mon père ! 14Plus tard, si je suis encore en vie, agis envers moi avec la bienveillance à laquelle tu t’es engagé devant l’Eternel. Et si je viens à mourir, 15tu ne cesseras jamais d’agir avec bienveillance envers les membres de ma famille – même lorsque l’Eternel aura fait disparaître tous tes ennemis sans exception de la surface de la terre20.15 Voir 2 S 9.1..

16Ainsi Jonathan conclut un pacte avec David et sa famille en déclarant : Que l’Eternel fasse payer les ennemis de David !

17Puis il lui fit encore une fois prêter serment au nom de l’affection qu’il lui portait, car il l’aimait comme sa propre personne.

18Jonathan reprit : Demain, c’est la fête de la nouvelle lune, on remarquera ton absence à table, car ta place restera vide. 19Après-demain, tu descendras vite jusqu’à l’endroit où tu t’étais caché le jour où tout cela a commencé ; tu te tiendras près de la pierre d’Ezel. 20Je viendrai et je tirerai trois flèches dans cette direction, sur une cible que j’aurai choisie, 21puis j’enverrai mon jeune serviteur les chercher. Si je lui crie : « Regarde, les flèches sont derrière toi, reviens les ramasser ! » alors tu peux revenir, car tout va bien pour toi. Aussi vrai que l’Eternel est vivant, tu n’auras rien à craindre. 22Mais si je crie au jeune homme : « Va plus loin, les flèches sont plus loin que toi ! » alors pars, car l’Eternel te fait partir. 23Mais l’Eternel restera à jamais le garant pour moi et toi de notre engagement l’un envers l’autre.

Saül est résolu à faire mourir David

24David alla donc se cacher dans la campagne. Le soir de la célébration de la nouvelle lune, le roi se mit à table pour le repas. 25Il s’assit comme d’habitude sur le siège adossé au mur qui lui était réservé. Jonathan se mit en face20.25 D’après l’ancienne version grecque ; le texte hébreu traditionnel a : se leva., et Abner20.25 Cousin et général en chef de Saül (14.50). à côté de lui. La place de David resta vide. 26Saül ne fit aucune remarque ce jour-là. Il pensait qu’il avait dû contracter accidentellement quelque impureté rituelle.

– Certainement il n’est pas pur, se disait-il20.26 Voir Lv 7.21..

27Mais le second jour de la nouvelle lune, comme la place de David restait encore inoccupée, Saül demanda à son fils Jonathan : Pourquoi le fils d’Isaï n’est-il pas venu au repas ni hier, ni aujourd’hui ?

28Jonathan répondit à Saül : David m’a demandé avec insistance la permission d’aller jusqu’à Bethléhem. 29Il m’a dit : « Laisse-moi partir, je te prie, car nous devons célébrer un sacrifice de famille à la ville, et mon frère m’a ordonné d’y assister. Veuille donc m’accorder la faveur de pouvoir m’absenter pour voir mes frères. » C’est pour cela qu’il n’est pas venu à la table du roi.

30Alors Saül se mit en colère contre Jonathan et lui cria : Fils de chienne, fils de rebelle ! Crois-tu que je ne sais pas que tu as pris parti pour le fils d’Isaï, à ta honte et à celle de ta mère ? 31Aussi longtemps que le fils d’Isaï sera en vie, tu ne pourras pas t’imposer ni établir ta royauté. C’est pourquoi, fais-le chercher et ordonne qu’on me l’amène sans retard, car il mérite la mort.

32Jonathan répliqua à Saül son père : Pourquoi devrait-il mourir ? Qu’a-t-il fait ?

33Alors Saül brandit sa lance contre lui pour le frapper. Jonathan comprit que son père avait fermement décidé de faire mourir David. 34Il se leva de table dans une grande colère et ne mangea rien ce jour-là, car il était trop affligé à cause de la manière injurieuse dont son père avait traité David.

Jonathan prévient David des intentions hostiles de son père

35Le lendemain matin, Jonathan se rendit dans la campagne à l’endroit convenu avec David. Un jeune serviteur l’accompagnait. 36Il lui dit : Cours ramasser les flèches que je vais tirer !

Le garçon courut en avant et Jonathan tira une flèche au-delà du garçon. 37Quand le serviteur s’approcha de l’endroit où la flèche s’était plantée, Jonathan lui cria : La flèche n’est-elle pas plus loin que toi ? 38Vite, dépêche-toi ! Ne reste pas là !

Le serviteur de Jonathan ramassa la flèche et revint vers son maître 39sans se douter de rien. Seuls Jonathan et David comprenaient la chose. 40Jonathan remit son arc et ses flèches à son serviteur et lui dit : Va les rapporter dans la ville !

41Après son départ, David sortit de sa cachette du côté du sud et se prosterna trois fois devant Jonathan, le visage contre terre, puis ils s’embrassèrent longuement en pleurant, David encore plus que Jonathan. 42Alors Jonathan lui dit : Va en paix, puisque nous nous sommes engagés l’un envers l’autre par serment au nom de l’Eternel en disant : Que l’Eternel soit garant entre toi et moi, entre tes descendants et les miens, à tout jamais.