Mateo 18 – APSD-CEB & BDS

Ang Pulong Sa Dios

Mateo 18:1-35

Kinsa gayod ang Labaw sa Tanan?

(Mar. 9:33-37; Luc. 9:46-48)

1Niadtong higayona miduol kang Jesus ang iyang mga tinun-an ug nangutana, “Kinsa man gayod ang labaw sa tanan nga nasakop sa paghari sa Dios?” 2Gitawag ni Jesus ang usa ka bata ug gipaatubang niya kanila. 3Unya miingon siya, “Sa pagkatinuod, kon dili kamo magbag-o ug mahisama sa mga gagmayng bata, dili gayod kamo maapil sa paghari sa Dios. 4Kay ang tawo nga nagapaubos sama niini nga bata, mao ang labaw sa tanan nga sakop sa paghari sa Dios.

5“Ug si bisan kinsa nga tungod sa iyang pagsunod kanako modawat sa bata nga sama niini, nagadawat usab kanako. 6Apan si bisan kinsa nga mahimong hinungdan sa pagbiya niining gagmayng kabataan sa ilang pagtuo kanako, maayo pa nga higtan ang iyang liog ug galingan nga bato ug ihulog siya ngadto sa lawod.”

Ang mga Pagtintal

(Mar. 9:42-48; Luc. 17:1-2)

7“Alaot ang mga tawo dinhi sa kalibotan kay ang pagtintal kanunayng moabot kanila. Hinuon kini mahitabo gayod. Apan alaot gayod ang tawo nga maoy manintal sa iyang isigka-tawo.

8“Kon ang imong kamot o tiil mahimong hinungdan sa imong pagbiya kanako, putla kana ug ilabay! Mas maayo pa nga usa ra ang imong kamot o tiil apan may kinabuhi ka nga walay kataposan kaysa kompleto ang imong kamot ug tiil apan itambog ka man lang ngadto sa kalayo nga nagadilaab sa walay kataposan. 9Ug kon ang imong mata mahimong hinungdan sa imong pagbiya kanako, lugita kana ug ilabay! Mas maayo pa nga usa ra ang imong mata apan may kinabuhi ka nga walay kataposan kaysa kompleto ang imong mata apan itambog ka man lang ngadto sa kalayo sa impiyerno.”

Ang Sambingay bahin sa Karnero nga Nawala

(Luc. 15:3-7)

10“Pagbantay nga dili gayod ninyo tamayon bisan ang usa niining mga bata. Kay ang tinuod, ang mga anghel sa Dios nga nagabantay kanila anaa kanunay sa atubangan sa akong Amahan sa langit. 11[Kay ako nga Anak sa Tawo mianhi dinhi sa kalibotan sa pagluwas sa mga tawo nga nangawala tungod sa ilang mga sala.]

12“Kon ang usa ka tawo may 100 ka mga karnero ug mawala ang usa niini, unsa man ang iyang buhaton? Sigurado gayod nga biyaan niya ang 99 nga nanabsab didto sa bungtod ug pangitaon niya ang karnero nga nawala. 13Ug kon iya kining makita malipay gayod siya. Ang tinuod, mas dako ang iyang kalipay sa usa nga nawala nga iya rang nakit-an kaysa 99 nga wala mawala. 14Mao usab kana ang bation sa inyong Amahan nga langitnon. Dili gayod niya buot nga mawala ang bisan usa lang ka gamay nga bata.

Kon Nakasala Kanimo ang Imong Isigka-tumutuo

15“Kon ang imong isigka-tumutuo nakasala kanimo, adtoi siya ug sultihi sa iyang gibuhat nga sala. Apan kini buhaton mo nga kamo-kamo ra. Kon maminaw siya kanimo, magkasinabtanay kamo pag-usab, ug mapabalik mo siya sa Dios. 16Apan kon dili siya maminaw kanimo, pagdala ug usa o duha ka tumutuo aron matuman mo ang nahisulat sa Kasulatan nga ‘ang inyong panagsulti mapamatud-an sa duha o tulo ka saksi.’18:16 Tan-awa usab ang Deu. 19:15. 17Apan kon dili pa gayod siya maminaw kanila, isulti kini sa iglesia. Ug kon dili pa gayod siya maminaw kanila, ayaw na ninyo siya pagtagda. Isipa na lang ninyo nga sama siya sa mga tawo nga wala motuo sa Dios o sama sa mga maniningil ug buhis.”18:17 maniningil ug buhis: ginaila sa mga Judio nga mga daotan gayod nga mga tawo.

Ang Gidili ug ang Gitugot

18“Sa pagkatinuod, ang bisan unsa nga dili ninyo itugot dinhi sa kalibotan mao man ang wala itugot sa Dios, ug ang bisan unsa nga itugot ninyo mao man ang gitugot sa Dios.

19“Ug buot ko nga mahibaloan ninyo nga kon ang duha kaninyo dinhi sa kalibotan magkauyon bahin sa bisan unsa nga inyong pangayoon pinaagi sa pag-ampo, buhaton kana alang kaninyo sa akong Amahan sa langit. 20Kay kon may duha o tulo nga nagatigom tungod kanako, ako uban kanila.”

Ang Sambingay bahin sa Sulugoon nga Dili Mopasaylo

21Miduol si Pedro kang Jesus ug nangutana, “Ginoo, kon ang akong igsoon18:21 igsoon: Tingali ang buot ipasabot, isigka-tumutuo. kanunay lang makasala kanako, kapila ko ba gayod siya pasayloon? Makapito ba?”

22Mitubag si Jesus kaniya, “Dili lang kapito, kondili ka-77.18:22 ka-77: o, 70×7. 23Kay ang paghari sa Dios sama sa usa ka hari nga naghusay sa mga utang sa iyang mga sulugoon. 24Samtang naghusay siya sa ilang mga utang, gidala kaniya ang sulugoon nga nakautang kaniya ug minilyon. 25Tungod kay dili siya makabayad nagsugo ang hari nga ibaligya siya isip ulipon lakip ang iyang asawa ug ang iyang mga anak. Ug ibaligya usab ang tanan niyang kabtangan aron mabayran niya ang iyang utang. 26Ang sulugoon miluhod atubangan sa hari ug nagpakilooy nga miingon, ‘Pasensyahi lang una ako kay bayran ko ra ikaw sa tanan!’ 27Nalooy ang hari kaniya, busa gipasaylo siya ug wala na pabayara sa iyang utang, ug gipapauli siya.”

28“Sa pag-uli niadtong sulugoon natagboan niya ang iyang isigka-sulugoon nga nakautang kaniya ug gamay ra kaayo. Gilabnot niya kini, gituok, ug giingnan, ‘Bayri ako sa imong utang!’ 29Miluhod ang iyang kauban nga sulugoon ug nagpakilooy kaniya, ‘Pasensyahi lang una ako kay bayran ko ra ikaw!’ 30Apan wala gayod siya mosugot. Gipapriso hinuon niya kadto nga sulugoon hangtod nga kini makabayad. 31Pagkakita niadto sa uban nga mga sulugoon nasubo kaayo sila, busa miadto sila sa ilang hari ug gisulti ang nahitabo. 32Gipatawag sa hari ang sulugoon ug giingnan, ‘Labihan ka kadaotan nga sulugoon. Gipasaylo ko ikaw sa imong utang kanako tungod kay nagpakilooy ka. 33Ngano bang wala mo kaloy-i ang imong isigka-sulugoon ingon nga ako nalooy kanimo?’ 34Nasuko gayod ang hari kaniya. Gipapriso niya kini aron nga masilotan hangtod mabayran ang tanan niyang utang.” 35Unya miingon si Jesus kanila, “Mao usab kini ang buhaton kaninyo sa akong Amahan nga langitnon kon dili kamo makapasaylo sa inyong isigka-tawo sa kinasingkasing gayod.”

La Bible du Semeur

Matthieu 18:1-35

La communauté du Messie

L’accueil des « petits »

(Mc 9.33-37 ; Lc 9.46-48)

1A ce moment-là, les disciples s’approchèrent de Jésus et lui demandèrent : Qui donc est le plus grand dans le royaume des cieux ?

2Alors Jésus appela un petit enfant, le plaça au milieu d’eux, 3et dit : Vraiment, je vous l’assure : si vous ne changez pas et ne devenez pas comme de petits enfants, vous n’entrerez pas dans le royaume des cieux. 4C’est pourquoi le plus grand dans le royaume des cieux est celui qui s’abaisse comme cet enfant, 5et celui qui accueille, en mon nom, un enfant comme celui-ci, m’accueille moi-même.

(Mc 9.42-48 ; Lc 17.1-2)

6Si quelqu’un devait causer la chute18.6 Autre traduction : faire tomber dans le péché (de même en 18.7, 8, 9). de l’un de ces petits qui croient en moi, il vaudrait mieux qu’on lui attache au cou une de ces pierres de meule que font tourner les ânes, et qu’on le précipite au fond du lac.

7Quel malheur pour le monde qu’il y ait tant d’occasions de chute18.7 Autre traduction : malheur au monde qui cause tant de chutes !! Il est inévitable qu’il y en ait, mais malheur à celui qui crée de telles occasions.

8Si ta main ou ton pied causent ta chute, coupe-les, et jette-les au loin. Car il vaut mieux pour toi entrer dans la vie avec une seule main ou un seul pied que de garder tes deux mains ou tes deux pieds et d’être jeté dans le feu éternel.

9Si ton œil cause ta chute, arrache-le et jette-le au loin, car il vaut mieux pour toi entrer dans la vie avec un seul œil, que de conserver tes deux yeux et d’être jeté dans le feu de l’enfer.

(Lc 15.1-7)

10Faites attention ! Ne méprisez pas un seul de ces petits ; je vous l’assure : leurs anges dans le ciel se tiennent constamment en présence de mon Père céleste18.10 Certains manuscrits ajoutent : 11 Car le Fils de l’homme est venu chercher et amener au salut ce qui était perdu (voir Lc 19.10)..

12Qu’en pensez-vous ? Si un homme a cent brebis, et que l’une d’elles s’égare, ne laissera-t-il pas les quatre-vingt-dix-neuf autres dans la montagne, pour aller à la recherche de celle qui s’est égarée ? 13Et s’il réussit à la retrouver, vraiment, je vous l’assure : cette brebis lui causera plus de joie que les quatre-vingt-dix-neuf autres qui ne s’étaient pas égarées. 14Il en est de même pour votre Père céleste : il ne veut pas qu’un seul de ces petits se perde.

La démarche du pardon

15Si ton frère s’est rendu coupable [à ton égard18.15 Certains manuscrits n’ont pas : à ton égard.], va le trouver en tête-à-tête et convaincs-le de sa faute. S’il t’écoute, tu auras gagné ton frère. 16S’il ne t’écoute pas, prends avec toi une ou deux autres personnes, pour que toute affaire se règle sur les déclarations de deux ou trois témoins18.16 Dt 19.15.. 17S’il refuse de les écouter, dis-le à l’Eglise. S’il refuse aussi d’écouter l’Eglise, considère-le comme un païen et un collecteur d’impôts. 18Vraiment, je vous l’assure : tout ce que vous interdirez sur la terre sera interdit aux yeux de Dieu et tout ce que vous autoriserez sur la terre sera autorisé aux yeux de Dieu18.18 Autre traduction : tous ceux que vous exclurez sur la terre seront exclus aux yeux de Dieu et tous ceux que vous accueillerez sur la terre seront accueillis aux yeux de Dieu (voir 16.19)..

19J’ajoute que si deux d’entre vous se mettent d’accord ici-bas au sujet d’un problème pour l’exposer à mon Père céleste, il les exaucera. 20Car là où deux ou trois sont ensemble en mon nom, je suis présent au milieu d’eux.

21Alors Pierre s’approcha de Jésus et lui demanda : Seigneur, si mon frère se rend coupable à mon égard, combien de fois devrai-je lui pardonner ? Irai-je jusqu’à sept fois ?

22– Non, lui répondit Jésus, je ne te dis pas d’aller jusqu’à sept fois, mais jusqu’à soixante-dix fois sept fois18.22 Autre traduction : soixante-dix-sept fois.. 23En effet, il en est du royaume des cieux comme d’un roi qui voulut régler ses comptes avec ses serviteurs. 24Lorsqu’il commença à compter, on lui en présenta un qui lui devait soixante millions de pièces d’argent18.24 Il s’agit de dix mille talents. Un talent valait à peu près six mille deniers (cf. v. 28).. 25Comme ce serviteur n’avait pas de quoi rembourser ce qu’il devait, son maître ordonna de le vendre comme esclave avec sa femme et ses enfants ainsi que tous ses biens pour rembourser sa dette. 26Le serviteur se jeta alors aux pieds du roi et, se prosternant devant lui, supplia : « Sois patient envers moi et je te rembourserai tout. »

27Pris de pitié pour lui, son maître le renvoya libre, après lui avoir remis toute sa dette.

28A peine sorti, ce serviteur rencontra un de ses compagnons de service qui lui devait cent pièces d’argent18.28 Il s’agit de deniers ; le denier représentait le salaire journalier d’un ouvrier agricole..Il le saisit à la gorge en criant : « Paie-moi ce que tu me dois ! »

29Son compagnon se jeta à ses pieds et le supplia : « Sois patient envers moi, lui dit-il, et je te rembourserai tout. »

30Mais l’autre ne voulut rien entendre. Bien plus : il alla le faire jeter en prison en attendant qu’il ait payé tout ce qu’il lui devait.

31D’autres compagnons de service, témoins de ce qui s’était passé, en furent profondément attristés et allèrent rapporter toute l’affaire à leur maître. 32Alors celui-ci fit convoquer le serviteur qui avait agi de la sorte : « Serviteur mauvais ! lui dit-il. Tout ce que tu me devais, je te l’avais remis parce que tu m’en avais supplié. 33Ne devais-tu pas, toi aussi, avoir pitié de ton compagnon, comme j’ai eu pitié de toi ? »

34Et, dans sa colère, son maître le livra aux bourreaux jusqu’à ce qu’il ait remboursé toute sa dette.

35Voilà comment mon Père céleste vous traitera, vous aussi, si chacun de vous ne pardonne pas du fond du cœur à son frère.