1 Mga Hari 18 – APSD-CEB & BDS

Ang Pulong Sa Dios

1 Mga Hari 18:1-46

Gipakita ni Elias nga Tinuod Siya nga Propeta sa Dios

1Tulo ka tuig na nga wala mag-ulan. Ug usa niana ka higayon, miingon ang Ginoo kang Elias, “Lakaw ug pakita kang Ahab, kay paulanon ko na.” 2Busa miadto si Elias kang Ahab.

Grabe na gayod kaayo ang kagutom didto sa Samaria niadtong panahona. 3Busa gipatawag ni Ahab si Obadia nga mao ang nagadumala sa iyang palasyo. (Si Obadia nagatahod gayod sa Ginoo. 4Sa dihang gipamatay ni Jezebel ang mga propeta sa Ginoo, gitagoan ni Obadia ang 100 ka mga propeta sa duha ka langub, 50 sa matag langub, ug gihatagan niya sila ug pagkaon ug tubig.) 5Miingon si Ahab kang Obadia, “Adtoon nato ang tanang mga tuboran ug lugut sa atong nasod, basig may makita pa kitang mga sagbot alang sa atong mga kabayo ug mga mula, aron masalbar nato sila.” 6Busa gibahin nilang duha ang dapit ug nagsabot kon asa nga bahin ang ilang adtoan. Ug unya nanglakaw sila.

7Samtang naglakaw si Obadia, natagboan niya si Elias. Nailhan niya si Elias, busa miyukbo siya agig pagtahod kaniya, ug miingon, “Ikaw ba gayod kana, Sir Elias?” 8Mitubag si Elias, “Oo. Karon lakaw, ug sultihi ang imong agalon nga si Ahab nga ania ako dinhi.” 9Apan miingon si Obadia, “Sir, unsa may akong sala kanimo nga buot mo man akong itugyan kang Ahab aron patyon? 10Sultihan ko ikaw sa tinuod atubangan sa buhi nga Ginoo, nga imong Dios, nga walay nasod o gingharian nga wala padad-i sa akong agalon ug tawo sa pagpangita kanimo. Kon moingon ang mga pangulo niadto nga mga nasod ug mga gingharian nga wala ka sa ilang dapit, papanumpaon sila ni Ahab nga wala ka gayod nila makita. 11Unya karon sugoon mo ako sa pag-adto sa akong agalon aron ingnon siya nga ania ka dinhi? 12Unsa man unyay mahitabo kon sa akong pagbiya dad-on ka sa Espiritu sa Ginoo sa dapit nga wala ko mahibaloi, ug pag-abot ni Ahab wala ka dinhi? Patyon gayod niya ako. Sir, nagaalagad na ako sa Ginoo sukad sa batan-on pa ako. 13Wala mo ba mabalitai ang akong gihimo sa dihang gipamatay ni Jezebel ang mga propeta sa Ginoo? Gitagoan ko ang 100 ka mga propeta sa Ginoo sa duha ka langub, 50 sa matag langub, ug gihatagan ko sila ug pagkaon ug tubig. 14Unya karon sugoon mo ako sa pag-adto sa akong agalon ug sultihan siya nga ania ka dinhi? Patyon niya ako!”

15Miingon si Elias, “Ipanumpa ko sa buhi nga Ginoo nga Makagagahom, nga akong ginaalagaran, nga magpakita ako kang Ahab karon gayong adlawa.”

16Busa miadto si Obadia kang Ahab ug gisultihan niya kini nga anaa si Elias, ug milakaw si Ahab sa pagpakigkita kang Elias. 17Sa dihang nakita ni Ahab si Elias, miingon siya, “Ikaw ba gayod kana, tigdalag kasamok sa Israel?” 18Mitubag si Elias, “Dili ako ang gadala ug kasamok sa Israel, kondili ikaw ug ang pamilya sa imong amahan. Tungod kay gisalikway ninyo ang mga sugo sa Ginoo ug gisimba ninyo ang mga imahen ni Baal. 19Karon, tigoma didto sa Bukid sa Carmel ang tanang katawhan sa Israel. Ug paadtoa usab ang 450 ka mga propeta ni Baal ug ang 400 ka mga propeta ni Ashera, nga ginapakaon ni Jezebel.”

20Busa gitigom ni Ahab didto sa Bukid sa Carmel ang tanang katawhan sa Israel ug ang mga propeta. 21Miduol si Elias sa mga tawo ug miingon, “Hangtod kanus-a ba kamong magsunod sa duha ka tinuohan? Kon ang Ginoo mao ang Dios, sunda ninyo siya, apan kon si Baal mao ang Dios, sunda ninyo siya.” Apan wala motubag ang mga tawo.

22Miingon pag-usab si Elias kanila, “Ako na lang ang nahibilin sa mga propeta sa Ginoo, apan si Baal may 450 pa ka mga propeta. 23Karon dad-i ninyo kami ug duha ka torong baka. Unya papilia ang mga propeta ni Baal ug usa nga ilang ihawon ug unya ipapatong sa sugnod, apan kinahanglan dili nila kini halingan. Mao usab ang himuon ko sa usa ka baka; ipatong ko usab kini sa sugnod ug dili ko usab kini halingan. 24Unya pag-ampo kamo sa inyong dios, ug ako mag-ampo usab sa Ginoo. Ang motubag pinaagi sa kalayo mao ang tinuod nga Dios.” Ug miuyon ang mga tawo.

25Unya miingon si Elias sa mga propeta ni Baal, “Kamoy una kay daghan kamo. Pagpili kamo ug usa ka torong baka ug andama ninyo kini. Unya pag-ampo kamo sa inyong dios, apan ayaw ninyo kini halingi.” 26Busa gikuha sa mga propeta ni Baal ang torong baka nga gidala kanila, ug giandam nila kini. Unya nagaampo sila kang Baal gikan sa buntag hangtod sa udto. Misinggit sila, “O Baal, tubaga kami!” Nagsayaw-sayaw sila libot sa halaran nga ilang gihimo. Apan walay mitubag.

27Sa dihang udto na, gibiaybiay na sila ni Elias nga nagaingon, “Sige, kusgi pa ninyog singgit, kay dios man kaha siya! Tingalig namalandong lang siya, o gapahulay,18:27 gapahulay: o, nalibang. o may giadtoan, o nakatulog ug kinahanglan nga pukawon.” 28Busa misinggit pa gayod sila ug kusog ug gisamad-samaran nila ang ilang mga lawas pinaagi sa sundang ug espada, sumala sa ilang nabatasan, hangtod nga nagkadugo sila. 29Milabay na ang kaudtohon ug padayon pa gihapon silang nanawag hangtod nga misobra na ang ilang oras sa paghalad,18:29 hangtod nga misobra… paghalad: sa literal, hangtod sa paghalad sa halad. Ginahimo kini sa pagsalop sa adlaw. apan wala gayoy mitubag kanila.

30Miingon si Elias sa tanang mga tawo, “Duol kamo kanako.” Ug miduol ang mga tawo kaniya. Unya giayo niya ang halaran sa Ginoo nga naguba. 31Nagkuha siya ug 12 ka bato nga nagrepresentar sa 12 ka tribo sa mga anak ni Jacob, ang tawo nga ginganlan sa Ginoo ug Israel. 32Gihimo niya ang mga bato nga halaran alang sa Ginoo, ug gikanalan niya ang palibot sa halaran. Ang kanal nga iyang gihimo mahimong butangan ug tulo ka galon nga binhi. 33Giayo niya pagplastar ang sugnod sa halaran ug gihiwa-hiwa ang baka ug gipatong kini sa sugnod. Unya miingon siya sa mga tawo, “Buboi ninyo ug upat ka banga nga tubig ang halad ug sugnod.” Human nila kini mahimo, 34miingon si Elias, “Buboi ninyo pag-usab.” Pagkahuman nila ug bubo, miingon pa gayod si Elias, “Buboi pa gayod ninyo sa ikatulo nga higayon.” Gituman nila ang giingon ni Elias, 35ug nagabanaw ang tubig libot sa halaran ug napuno usab ang kanal.

36Sa pag-abot sa oras sa paghalad sa panggabii nga halad, miduol si Propeta Elias sa halaran ug nagaampo. Miingon siya,Ginoo, Dios ni Abraham, ni Isaac, ug ni Jacob,18:36 Jacob: sa Hebreo, Israel. pamatud-i karong adlawa nga ikaw ang Dios sa Israel ug ako imong alagad, ug gihimo ko kining tanan sumala sa imong sugo. 37Tubaga ako, Ginoo, aron mahibaloan niining mga tawo nga ikaw Ginoo ang Dios, ug ginapabalik mo sila kanimo.”

38Ug miabot ang kalayo gikan sa Ginoo, ug gisunog niini ang halad, ang sugnod, ang mga bato ug ang abog, ug nauga ang kanal. 39Sa dihang nakita kini sa tanang mga tawo, miyukbo sila ug miingon, “Ang Ginoo mao ang Dios! Ang Ginoo mao ang Dios!” 40Unya gimandoan ni Elias ang mga tawo, “Dakpa ninyo ang mga propeta ni Baal. Kinahanglan walay makaikyas kanila!” Busa gidakop sa mga tawo ang mga propeta ni Baal ug gidala sila ni Elias sa Lugut sa Kishon ug gipamatay.

41Miingon si Elias kang Ahab, “Lakaw, kaon ug inom kay naay umaabot nga kusog nga ulan.” 42Busa milakaw si Ahab aron mokaon ug moinom, apan si Elias mitungas sa tumoy sa Carmel ug nagaampo, nga nagaluhod ug nagayuko sa yuta. 43Unya miingon siya sa iyang sulugoon, “Tungas ug tan-aw dapit sa dagat.” Gituman kini sa sulugoon.

Pagbalik niya kang Elias, miingon siya, “Wala akoy nakita.” Kapito siyang gipabalik-balik ni Elias sa pagtan-aw. 44Sa ikapitong balik, miingon siya kang Elias, “May nakita akong dag-om nga daw palad sa tawo ka gamay, nga mipaibabaw gikan sa lawod.” Busa miingon si Elias, “Lakaw, ug ingna si Ahab nga mosakay sa iyang karwahe ug mopauli aron dili siya maabtan sa ulan.”

45Pagkataudtaod mingitngit ang langit tungod sa mga dag-om. Mihangin ug miulan ug kusog, ug misakay si Ahab sa karwahe ug miadto sa Jezreel. 46Unya, gigamhan sa Ginoo si Elias. Gibira niya pataas ang iyang bisti ug gibaksan, unya midagan siya pag-una kang Ahab paingon sa Jezreel.

La Bible du Semeur

1 Rois 18:1-46

Elie va trouver Achab

1Bien des jours s’écoulèrent. Au cours de la troisième année de sécheresse, l’Eternel adressa la parole à Elie en ces termes : Va trouver Achab, et je ferai pleuvoir sur ce pays.

2Elie partit afin de rencontrer Achab.

Comme la famine s’était aggravée à Samarie, 3Achab avait convoqué Abdias, l’intendant de son palais. Celui-ci craignait l’Eternel : 4lorsque la reine Jézabel avait voulu exterminer tous les prophètes de l’Eternel, Abdias avait sauvé cent d’entre eux en les cachant en deux groupes de cinquante dans des grottes et en leur procurant à manger et à boire. 5Achab avait ordonné à Abdias : Va, parcours le pays à la recherche de toute source d’eau et de tout fond de torrent ; peut-être découvrirons-nous assez d’herbe pour maintenir en vie nos chevaux et nos mulets sans être obligés d’abattre une partie de notre bétail.

6Ils se répartirent le pays à parcourir. Achab partit seul de son côté, et Abdias prit une autre direction.

7Alors qu’Abdias était en chemin, Elie arriva à sa rencontre. Abdias le reconnut et s’inclina face contre terre devant lui en demandant : Est-ce bien toi, mon seigneur Elie ?

8– C’est moi-même, lui répondit-il. Va dire à ton maître que j’arrive.

9– Oh ! répliqua Abdias, par quel péché ai-je mérité que tu me fasses mettre à mort par la main d’Achab ? 10Aussi vrai que l’Eternel est vivant, je t’assure qu’il n’y a pas un peuple ni un royaume où mon maître ne t’ait pas fait chercher ; et quand les représentants de ces pays disaient que tu n’étais pas chez eux, il les faisait jurer qu’on ne t’avait pas trouvé. 11Et maintenant, tu me demandes d’aller annoncer à mon seigneur que tu arrives. 12Mais, à peine t’aurai-je quitté que l’Esprit de l’Eternel te transportera je ne sais où ; moi, j’irai t’annoncer à Achab, mais il ne te trouvera plus et c’est moi qu’il tuera. Pourtant, rappelle-toi que ton serviteur craint l’Eternel depuis sa jeunesse. 13Mon seigneur, n’as-tu pas appris ce que j’ai fait quand Jézabel massacrait les prophètes de l’Eternel ? J’en ai caché cent en deux groupes de cinquante dans des grottes et je leur ai fourni à manger et à boire. 14Et c’est moi que tu envoies maintenant à mon seigneur pour lui annoncer que tu viens. Mais il va me tuer !

15Elie lui dit : Aussi vrai que l’Eternel, le Seigneur des armées célestes, au service duquel je me tiens, est vivant, je t’assure que je me présenterai aujourd’hui même devant Achab.

16Abdias courut donc rejoindre Achab et lui annonça la chose. Alors Achab vint à la rencontre d’Elie. 17Lorsqu’il l’aperçut, il lui cria : Te voilà, toi qui sèmes le malheur en Israël !

18Elie lui répondit : Ce n’est pas moi qui sème le malheur en Israël, mais c’est toi et la famille de ton père, puisque vous avez refusé d’obéir aux commandements de l’Eternel, et que tu t’es rallié au culte des dieux Baals. 19Maintenant, convoque tout Israël en ma présence sur le mont Carmel18.19 Montagne proche de la Phénicie, dominant actuellement la ville moderne de Haïfa. Lieu de culte des religions qui se sont succédé sur le territoire israélite.. Tu y rassembleras aussi les quatre cent cinquante prophètes de Baal et les quatre cents prophètes de la déesse Ashéra qui sont tous entretenus par la reine Jézabel.

La confrontation entre Elie et les prophètes de Baal

20Achab envoya des messagers à tous les Israélites et il rassembla les prophètes sur le mont Carmel. 21Alors Elie s’avança devant tout le peuple et s’écria : Combien de temps encore sauterez-vous des deux côtés ? Si l’Eternel est le vrai Dieu, suivez-le. Si c’est Baal, alors ralliez-vous à lui !

Mais le peuple ne lui répondit pas un mot.

22Elie poursuivit : Je suis le seul prophète de l’Eternel qui reste et il y a quatre cent cinquante prophètes de Baal. 23Qu’on nous amène deux taureaux ; qu’ils choisissent pour eux l’un d’eux, qu’ils le découpent et qu’ils en disposent les morceaux sur le bois, mais sans y allumer de feu. Je ferai de même avec l’autre taureau : je le placerai sur le bois et je n’y mettrai pas le feu. 24Puis vous invoquerez votre dieu, et moi j’invoquerai l’Eternel. Le dieu qui répondra en faisant descendre le feu, c’est celui-là qui est Dieu18.24 Baal était la désignation la plus répandue du dieu de l’orage chez les Sémites de Syrie et de Canaan à partir du IIIe millénaire av. J.-C..

Tout le peuple répondit : D’accord ! C’est bien !

25Elie se tourna vers les prophètes de Baal et leur dit : Choisissez pour vous l’un des taureaux et préparez-le les premiers, car vous êtes les plus nombreux ; puis invoquez votre dieu, mais ne mettez pas le feu au bois.

26On leur donna le taureau et ils le prirent et le préparèrent. Puis ils invoquèrent Baal, du matin jusqu’à midi, en répétant : O Baal, réponds-nous !

Mais il n’y eut ni voix ni réponse. Ils sautaient autour de l’autel qu’ils avaient dressé.

27Vers midi, Elie se moqua d’eux et leur dit : Criez plus fort ! Puisqu’il est dieu, il doit être plongé dans ses réflexions, ou il a dû s’absenter, ou bien il est en voyage ! Ou peut-être dort-il et faut-il le réveiller.

28Les prophètes crièrent à tue-tête et se firent, selon leur coutume, des incisions dans la peau à coups d’épées et de lances jusqu’à ce que le sang ruisselle sur leur corps. 29L’heure de midi était passée et ils demeurèrent encore dans un état d’exaltation jusqu’au moment de l’offrande du soir. Mais il n’y eut ni voix, ni réponse, ni aucune réaction.

30Alors Elie ordonna à tout le peuple : Approchez-vous de moi !

Tout le peuple avança vers lui. Elie rétablit l’autel de l’Eternel qui avait été démoli. 31A cet effet, il prit douze pierres, une pour chacune des tribus des descendants de Jacob, à qui l’Eternel avait déclaré : « Tu t’appelleras Israël18.31 Voir Gn 32.29 ; 35.10.. » 32Il rebâtit avec ces pierres un autel dédié à l’Eternel. Autour, il creusa une rigole capable de contenir une trentaine de litres. 33Puis il disposa des bûches de bois sur l’autel, dépeça le taureau, plaça les morceaux de viande sur le bois 34et ordonna : Remplissez quatre cruches d’eau et répandez-la sur l’holocauste et sur le bois.

On fit ainsi.

– Faites-le encore une fois, ordonna-t-il.

Ils le firent.

– Une troisième fois !

Et ils le firent une troisième fois. 35L’eau se répandit autour de l’autel et remplit la rigole.

36A l’heure habituelle de l’offrande du soir, le prophète Elie s’approcha de l’autel et pria : Eternel, Dieu d’Abraham, d’Isaac et d’Israël, que l’on sache aujourd’hui que c’est toi qui es Dieu en Israël, que je suis ton serviteur et que j’ai fait tout cela sur ton ordre ! 37Réponds-moi, Eternel, réponds-moi, afin que ce peuple sache que c’est toi, Eternel, qui es le vrai Dieu, et que c’est toi qui veux ramener leurs cœurs à toi comme autrefois.

38Le feu de l’Eternel tomba du ciel, et consuma l’holocauste, le bois, les pierres et la terre, et il réduisit en vapeur l’eau de la rigole. 39Quand le peuple vit cela, tous tombèrent le visage contre terre en s’écriant : C’est l’Eternel qui est Dieu ! C’est l’Eternel qui est Dieu !

40Elie leur ordonna : Saisissez les prophètes de Baal, qu’aucun d’eux ne s’échappe !

Ils se saisirent d’eux. Elie les fit descendre dans le ravin du Qishôn18.40 Torrent qui coule à l’est du mont Carmel (Jg 4.7, 13 ; 5.21). pour les y égorger.

La fin de la sécheresse

41Ensuite, Elie dit à Achab : Allez, va manger et boire, car j’entends le grondement qui annonce l’averse.

42Achab alla manger et boire, tandis qu’Elie montait vers le sommet du mont Carmel où il se prosterna jusqu’à terre, le visage entre les genoux18.42 Voir v. 42-45 : allusion en Jc 5.18.. 43Il dit à son jeune serviteur : Monte plus haut et regarde du côté de la mer18.43 Du sommet du Carmel, on domine la Méditerranée..

Celui-ci monta, scruta l’horizon et revint dire : Je ne vois rien.

Elie l’envoya sept fois pour regarder. 44A la septième fois, le serviteur annonça : Je vois venir un petit nuage qui s’élève de la mer, il n’est pas plus grand que la main d’un homme.

Alors Elie lui ordonna : Va dire à Achab : « Dépêche-toi d’atteler ton char et de rentrer chez toi, sinon la pluie te bloquera18.44 Les premières pluies d’automne, très violentes, peuvent empêcher toute circulation.. »

45Déjà, de tous côtés, le ciel s’obscurcissait d’épais nuages poussés par un vent de tempête. Soudain, une pluie torrentielle se mit à tomber. Achab monta sur son char et partit pour Jizréel18.45 Ville dans la plaine du même nom qui sépare la Galilée de la Samarie. Achab y avait une résidence (21.1).. 46Rempli de force par l’Eternel, Elie serra sa ceinture autour des reins et courut devant le char du roi Achab jusqu’à l’entrée de Jizréel18.46 Vingt-sept kilomètres séparaient le Carmel de Jizréel..